Lapse sotsialiseerimine. Laste ja noorukite sotsialiseerimine meeskonnas

2024 Autor: Priscilla Miln | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2024-02-17 22:29

Laps tuleb siia maailma, nagu öeldakse, tabula rasa (st "tühi leht"). Ja sellest, kuidas beebit kasvatatakse, sõltub tema edasine elu: kas see inimene on tulevikus edukas või vajub elu põhja. Seetõttu käsitletakse selles artiklis üksikasjalikult sellist probleemi nagu lapse sotsialiseerimine.

Terminoloogia

Esialgu peate muidugi otsustama terminite üle, mida kogu artiklis aktiivselt kasutatakse. Niisiis, lapse sotsialiseerimine on lapse areng alates tema sünnihetkest. See sõltub puru koostoimest keskkonnaga ajal, mil laps võtab aktiivselt endasse kõike, mida ta näeb, kuuleb, tunneb. See on kõigi kultuuriliste ja moraalinormide ja väärtuste mõistmine ja assimileerimine, samuti ühiskonnas, kuhu laps kuulub, enesearengu protsessid.

Üldiselt on sotsialiseerimine protsess, mille käigus laps omastab ühiskonnas kehtivaid sotsiaalseid norme, väärtusi ja põhimõtteid. Ja ka nende käitumisreeglite omaksvõtmist, mida selle liikmed aktiivselt kasutavad.

Struktuurikomponendid

Samuti on oluline märkida, et lapse sotsialiseerimine koosneb järgmistest struktuurikomponentidest:

1. Spontaanne sotsialiseerumine. Sel juhul räägime beebi enesearengu protsessist objektiivsete asjaolude mõjul. Seda komponenti on väga raske juhtida.
2. Suhteliselt suunatud sotsialiseerimine. Antud juhul räägime nüanssidest, mida riik inimest otseselt puudutavate probleemide lahendamiseks võtab. Need on erinevad majanduslikud, organisatsioonilised ja seadusandlikud meetmed.
3. Suhteliselt kontrollitud sotsialiseerimine. Need on kõik need vaimsed ja kultuurilised normid, mille on loonud riik tervikuna ja ühiskond eraldi.
4. Inimese teadlik enesemuutus. Siiski tuleb märkida, et see sotsialiseerumispunkt ei ole lastele omane. Ta viitab tõenäolisem alt täiskasvanutele. Vähem alt – teismelistele, kes on jõudnud järeldusele, et nende elus tuleb midagi muuta.

Sotsialiseerumise etapid

Samuti tuleb märkida, et lapse sotsialiseerimine koosneb mitmest olulisest etapist, mis erinevad olenev alt puru vanusest:

1. Imikueas (lapse vanus kuni esimese eluaastani).
2. Varajane lapsepõlv, kui laps on 1–3-aastane.
3. Eelkool (vanuses 3–6).
4. Nooremkoolivanus (6-10 aastat).
5. Noorem teismeiga (umbes 10–12-aastane).
6. Vanemad teismelised (12–14-aastased).
7. Varajane noorukieas (15–18 aastat).

Järgnevad teised sotsialiseerumisetapid, kuid mitte laps, vaidtäiskasvanud inimene. Laps on ju ÜRO konventsiooni järgi inimene, kes pole veel täisealiseks saanud. Meie oma on 18-aastane.

Sotsialiseerumistegurid

Sotsialiseerumisprotsess ei ole lihtne. Lõppude lõpuks sisaldab see sellist asja nagu sotsialiseerumistegurid. Antud juhul räägime nendest tingimustest ja ühiskonna käitumisest, mis sõnastab selgelt lapses teatud normid ja põhimõtted. Tegurid on jagatud nelja suurde rühma:

1. Megafaktorid. Need, mis mõjutavad kõiki planeedi elanikke. Näiteks on see ruum, maailm, planeet. Sel juhul tuleb last harida, et ta mõistaks Maa väärtust, see tähendab planeeti, millel kõik elavad.
2. Makrotegurid. Hõlmab vähem inimesi. Nimelt ühe osariigi elanikud, rahvas, rahvusrühm. Seega teavad kõik, et erinevad piirkonnad erinevad kliimatingimuste, linnastumise protsesside, majanduse nüansside ja loomulikult ka kultuuriliste iseärasuste poolest. See ei jää kellelegi saladuseks, et just ajaloolistest tunnustest lähtuv alt kujuneb välja eriline isiksusetüüp.
3. Mesofaktorid. Need on ka sotsiaalsed tegurid, millel on inimesele kõige suurem mõju. Niisiis, need on inimrühmad, mis on jagatud asula tüübi järgi. See tähendab, et me räägime täpselt sellest, kus laps elab: külas, alevis või linnas. Sel juhul on suurima tähtsusega suhtlemisviisid, subkultuuride olemasolu (indiviidi autoniseerimise protsessi kõige olulisem etapp), konkreetse asustuskoha tunnused. Samuti tuleb märkida, et piirkondlikud erinevusedvõib mõjutada inimest täiesti erineval viisil.
4. Mikrofaktorid. Viimane tegurite rühm, mis inimest kõige enam mõjutab, on perekond, mikroühiskond, kodu, naabruskond, kasvatus ja suhtumine religiooni.

Sotsialiseerumisagendid

Lapse kasvatus ja sotsialiseerimine on nn agentide mõju all. Kes nad on? Seega on sotsialiseerumisagendid need institutsioonid või rühmad, tänu millele õpib laps teatud norme, väärtusi ja käitumisreegleid.

1. Eraisikud. Need on inimesed, kes puutuvad lapsega vahetult kokku õppe- ja koolitusprotsessis. Vanemad, sugulased, sõbrad, õpetajad, naabrid jne.
2. Teatud institutsioonid. Need on lasteaiad, koolid, täiendavad arendusrühmad, ringid jne. Ehk siis need asutused, mis ka last ühel või teisel moel mõjutavad.

Siin tuleb ka öelda, et on olemas jaotus esmaseks ja sekundaarseks sotsialiseerimiseks. Agentide roll on sellistel juhtudel oluliselt erinev.

1. Nii et varases lapsepõlves, kuni kolme aastani, omistatakse kõige olulisem roll sotsialiseerumisagentidena üksikisikutele: vanematele, vanavanematele ja beebi vahetule keskkonnale. Ehk siis need inimesed, kes on temaga kontaktis sünnist saati ja esimestel eluaastatel.
2. 3-8-aastaselt alustavad tööd ka teised agendid, näiteks lasteaed või muu õppeasutus. Siin mõjutavad lapse kasvatamist lisaks lähikeskkonnale ka kasvatajad, lapsehoidjad, arstid jne.
3. Vahel8–18-aastastel on meedial tohutu mõju inimese isiksusele: televisioon, Internet.

Laste varajane sotsialiseerimine

Nagu eespool mainitud, koosneb laste sotsialiseerumisprotsess kahest põhietapist: esmasest ja teisesest sotsialiseerumisest. Nüüd tahan rääkida esimesest olulisest punktist.

Niisiis, (esmase) varajase sotsialiseerumise protsessis on perekond ülim alt tähtis. Alles sündinuna osutub laps abituks ja tema jaoks veel täiesti ettevalmistamata eluks uues maailmas. Ja ainult vanemad ja teised lähisugulased aitavad tal esimesel korral kohaneda. Väärib märkimist, et laps pärast sündi mitte ainult ei kasva ja areneb, vaid ka sotsialiseerub. Ta neelab ju endasse seda, mida ümberringi näeb: kuidas vanemad omavahel suhtlevad, mida ja kuidas räägivad. Mõne aja pärast on see sama, kui laps hakkab paljunema. Ja kui nad ütlevad lapse kohta, et ta on kahjulik, peate esiteks ette heitma mitte last, vaid vanemaid. Lõppude lõpuks ainult nemad provotseerivad oma last sellisele käitumisele. Kui vanemad on rahulikud, ei suhtle kõrgendatud toonides ja ei karju, on beebi samasugune. Vastasel juhul muutuvad lapsed kapriisseks, närviliseks, kiireloomuliseks. See on juba sotsialiseerumise nüanss. See tähendab, et laps usub, et ühiskonnas on vaja sarnaselt käituda ka tulevikus. Mida ta aja jooksul lasteaias, tänaval, pargis või peol teeb.

Mis see on, lapse sotsialiseerimine perekonnas? Kui teha väike järeldus, siis tuleks kõigile vanematele meelde tuletada: me ei tohi unustadaet laps võtab endasse kõik, mida ta peres näeb. Ja ta kannab seda oma ellu ka tulevikus.

Paar sõna düsfunktsionaalsete perede kohta

Laste edukas sotsialiseerimine on võimalik ainult siis, kui agendid vastavad sotsiaalselt vastuvõetavatele normidele. Siin tekibki ebafunktsionaalsete perede probleem. Niisiis, see on eriline, struktuurne ja funktsionaalne peretüüp, mida iseloomustab madal sotsiaalne staatus erinevates eluvaldkondades. Väärib märkimist, et selline perekond täidab väga harva talle pandud ülesandeid mitmel põhjusel: eelkõige majanduslikel, aga ka pedagoogilistel, sotsiaalsetel, juriidilistel, meditsiinilistel, psühholoogilistel jne. Siin on kõikvõimalikud sotsialiseerumisprobleemid. lastest tekivad kõige sagedamini.

Funds

Sotsialiseerumisprotsess on nii keeruline, et sisaldab mitmeid nüansse ja elemente. Seega tuleb eraldi käsitleda ka laste erinevaid sotsialiseerimisvahendeid. Millest antud juhul jutt? See on vajalike elementide kogum, mis on omased igale ühiskonnale, sotsiaalsele kihile ja vanusele. Nii on need näiteks vastsündinu hooldamise ja toitmise viisid, hügieeni- ja elutingimuste kujundamine, last ümbritseva materiaalse ja vaimse kultuuri saadused, nii positiivsete kui ka negatiivsete sanktsioonide kogum lapse sünni korral. konkreetne tegu. Kõik see on kõige olulisem sotsialiseerumisvahend, tänu millele õpib laps igasuguseid käitumisnorme, aga ka väärtusi, mida nad püüavad talle sisendada.ümbritsev.

Mehhanismid

Mõistes lapse isiksuse sotsialiseerumist, tasub tähelepanu pöörata ka tema töömehhanismidele. Niisiis, teaduses on kaks peamist. Esimene neist on sotsiaalpedagoogiline. See mehhanism sisaldab:

1. Traditsiooniline mehhanism. See on see, et laps omastab käitumisnorme, hoiakuid ja stereotüüpe, mis on iseloomulikud tema lähikeskkonnale: perekonnale ja sugulastele.
2. Institutsiooniline. Sel juhul aktiveerub lapsele erinevate sotsiaalsete institutsioonide mõju, millega ta oma arenguprotsessis suhtleb.
3. Stiliseeritud. Siin räägime juba subkultuuri või muude tunnuste (näiteks religioossete) mõjust lapse arengule.
4. Inimestevaheline suhtlus. Laps õpib käitumisnorme, põhimõtteid teatud inimestega suheldes.
5. Refleksiivne. See on juba keerulisem mehhanism, millega identifitseeritakse ennast suure terviku, enda ja ümbritseva maailma vahelise suhte üksusena.

Teine oluline lapse sotsialiseerumismehhanism on sotsiaalpsühholoogiline. Teaduses jaguneb see järgmisteks elementideks:

1. Supressioon. See on tunnete, mõtete, soovide kõrvaldamise protsess.
2. Isolatsioon. Kui laps püüab vabaneda soovimatutest mõtetest või tunnetest.
3. Projektsioon. Teatud käitumisnormide ja väärtushinnangute ülekandmine teisele inimesele.
4. Identifitseerimine. Selle käigus suhtleb tema laps teiste inimeste, meeskonna, rühmaga.
5. Sissejuhatus. ülekandminelapsena teise inimese hoiakute kohta: autoriteet, iidol.
6. Empaatia. Empaatia oluline mehhanism.
7. Enesepettus. Laps ilmselt teab oma mõtete, hinnangute ebaõigest.
8. Sublimatsioon. Kõige kasulikum mehhanism vajaduse või soovi ülekandmiseks sotsiaalselt vastuvõetavasse reaalsusesse.

"Keerulised" lapsed

Eraldi tuleb öelda paar sõna selle kohta, kuidas puuetega (ehk puudega) laste sotsialiseerimine toimub. Esialgu tuleb märkida, et puru esmane sotsialiseerimine, see tähendab kõik, mis kodus juhtub, on siin ülim alt oluline. Kui vanemad kohtlevad erivajadustega last ühiskonna täisväärtusliku liikmena, ei ole sekundaarne sotsialiseerimine nii raske, kui see võiks olla. Muidugi tuleb ette raskusi, sest eakaaslased tajuvad erilisi lapsi sageli negatiivselt või lihts alt ettevaatlikult. Neid ei kohelda kui võrdseid, millel on äärmiselt negatiivne mõju lapse isiksuse kujunemisele. Tuleb märkida, et puuetega laste sotsialiseerimine peaks toimuma peaaegu samamoodi nagu kõige tavalisema terve beebi puhul. Siiski võib vaja minna lisavahendeid. Peamised probleemid, mis sellel teel võivad tekkida:

• Ebapiisav kogus vajalikke abivahendeid täielikuks sotsialiseerumiseks (koolides elementaarne kaldteede puudumine).
• Tähelepanu ja suhtlemise puudumine puuetega laste puhul.
• Väljajäämised selliste laste varase sotsialiseerumise staadiumis, kui nad isehakkavad tajuma täiesti erinev alt sellest, kuidas see peaks olema.

Samuti on oluline märkida, et sel juhul peaksid lastega töötama spetsiaalselt koolitatud õpetajad, kes oskavad arvestada selliste eriliste laste vajadusi ja mis kõige tähtsam - võimeid.

Vanemateta jäänud lapsed

Sellise lapse sotsialiseerumisetappe arvestades väärivad orvud erilist tähelepanu. Miks? See on lihtne, sest selliste laste jaoks pole esmaseks sotsialiseerumisasutuseks perekond, nagu see peaks olema, vaid spetsiaalne asutus - beebikodu, lastekodu, internaatkool. Tuleb märkida, et see põhjustab mitmeid probleeme. Nii et esialgu hakkavad sellised purud täiesti valel viisil tajuma elu sellisena, nagu see on. See tähendab, et laps hakkab juba väga varakult koostama teatud käitumismudelit ja järgnevat elu vastav alt tüübile, mida ta parasjagu näeb. Samuti on orbude kasvatus- ja haridusprotsess täiesti erinev. Sellised purud saavad palju vähem isiklikku tähelepanu, nad saavad vähem kehasoojust, kiindumust ja hoolitsust juba väga varakult. Ja kõik see mõjutab rangelt maailmapilti ja isiksuse kujunemist. Eksperdid on juba ammu öelnud, et selliste asutuste - internaatkoolide - lõpetajad osutuvad seetõttu väheseks iseseisvuseks, sobimatud eluks ühiskonnas väljaspool haridusasutuste seinu. Neil puuduvad põhioskused ja -oskused, mis võimaldaksid neil korralikult majapidamist juhtida, materiaalseid ressursse ja isegi oma aega hallata.

Beebi sotsialiseerimine lasteaias

Kuidas käib lapse sotsialiseerimine eelkoolis? Tasub meenutada, et sel juhul räägime juba sekundaarsest sotsialiseerumisest. See tähendab, et mängu tulevad erinevad õppeasutused, mis mõjutavad rangelt inimese elu. Nii et lasteaias mängib peamist rolli beebi õpetamise protsess. Just selleks töötavad spetsialistid välja mitmesuguseid haridusprogramme, mida pedagoogid peavad järgima. Nende eesmärgid:

• Laste arenguks positiivsete tingimuste loomine (motivatsiooni valik, ühe või teise käitumisvormi loomine).
• Pedagoogilise tegevuse liikide ja vormide läbimõtlemine. See tähendab, et oluline on koostada tunnid nii, et need kujundaksid näiteks positiivse suhtumise maailma, enesehinnangu, empaatiavajaduse jne.
• Samuti on oluline osata määrata iga lapse arengutaset, et saaks iga beebiga tema vajaduste ja võimete kohaselt töötada.

Kõige olulisem element on lapse sotsialiseerimine. Eriline ja otsustav hetk on ka programm, mille koolieelse lasteasutuse töötajad selleks valivad. Just sellest võib edaspidisel puru treenimisel palju asju kadestada.

Laste ja täiskasvanute sotsialiseerimine: funktsioonid

Võttes arvesse laste sotsialiseerumise iseärasusi, tahan ka võrrelda kõike sarnaste protsessidega täiskasvanutel. Millised on erinevused?

1. Kui rääkida täiskasvanutest, siis sotsialiseerumise käigus inimese käitumine muutub. Lastel onpõhiväärtusi kohandatakse.
2. Täiskasvanud inimesed oskavad toimuvat hinnata. Lapsed lihts alt neelavad teavet ilma hinnanguteta.
3. Täiskasvanu suudab eristada mitte ainult “valget” ja “musta”, vaid ka “halli” erinevaid toone. Sellised inimesed mõistavad, kuidas käituda kodus, tööl, meeskonnas, mängides teatud rolle. Laps lihts alt kuuletub täiskasvanutele, täites nende nõudmised ja soovid.
4. Sotsialiseerumisprotsessis olevad täiskasvanud inimesed omandavad teatud oskused. Samuti väärib märkimist, et resotsialiseerumisprotsessidele allub ainult teadlik täiskasvanu. Lastel moodustab sotsialiseerumine vaid teatud käitumise motivatsiooni.

Kui sotsialiseerimine ebaõnnestub…

Juhtub, et lapse sotsialiseerimise tingimused on täiesti sobimatud ja ei ole kooskõlas üldtunnustatud nõuetega. Seda võib võrrelda löögiga: protsess on alanud, kuid see ei saavuta soovitud eesmärki. Miks sotsialiseerimine mõnikord ebaõnnestub?

1. Mõned eksperdid on valmis väitma, et on olemas seos vaimuhaiguste ja ebaõnnestunud sotsialiseerumisega.
2. Sotsialiseerumine ei õnnestu ka siis, kui laps läbib neid protsesse juba varakult mitte peres, vaid erinevates asutustes: internaatkoolis, beebikodus.
3. Ebaõnnestunud sotsialiseerumise üheks põhjuseks on imikute hospitaliseerimine. See tähendab, et kui laps veedab palju aega haiglate seintes. Eksperdid ütlevad, et ka selliste laste sotsialiseerumisprotsesse rikutakse ja need ei vasta üldtunnustatud normidele.
4. Noh,Muidugi võib sotsialiseerumine ebaõnnestuda, kui laps on liiga tugev alt meediast, televisioonist või Internetist mõjutatud.

Resotsialiseerimise teemal

Võttes arvesse erinevaid sotsiaalseid tegureid - lapse sotsialiseerumisprotsessi liikumapanevaid jõude, tasub paar sõna öelda ka sellise probleemi kohta nagu resotsialiseerumine. Nagu eespool mainitud, ei allu need protsessid lastele. See on aga tõsi, kui me räägime iseseisvusest. See tähendab, et laps ise ei saa aru, et tema käitumisnormid on valed ja midagi on vaja muuta. See on mõeldud ainult täiskasvanutele. Kui me räägime lastest, siis tekib küsimus nn sundresotsialiseerimisest. Kui laps lihts alt koolitatakse ümber selle osas, mis on ühiskonnas täisväärtuslikuks eluks vajalik.

Seega on resotsialiseerumine protsess, mille käigus laps omandab uued normid ja väärtused, rollid ja oskused varem omandatud ja mõnda aega kasutatud asemel. Taassotsialiseerumise viise on üsna palju. Kuid siiski ütlevad eksperdid, et just psühhoteraapia on kõige tõhusam ja tõhusam viis, kui me räägime lastest. Selliste väikelastega peaksid töötama spetsiaalsed spetsialistid ja pealegi kulub selleks palju aega. Tulemused on aga alati positiivsed. Isegi kui ebaõnnestunud sotsialiseerumise norme ja põhimõtteid on laps kasutanud juba mõnda aega.